Vaktsineerimise ajalugu

Vaktsineerimise algus

Vaktsiine on kasutatud üle 200 aasta, alates esimesest vaktsiinist, mis kaitses rõugete vastu. Rõugetesse suri kuni pool nakatunutest ja see tegi inimkonnale suurt kahju. Rõugevaktsiin ilmus aastal 1796. 

Enne vaktsiini väljatöötamist kasutati variolatsiooni ehk rõugepookimist – milles viidi naha alla veidi rõugeviirust, mis sisaldus paranevate rõugepatsientide villidest võetud limas. Variolatsioon toodi Euroopasse Aasiast ja Aafrikast, kus seda oli kasutatud sajandeid, kuid sellega oli risk nakatada inimene haigusega, mille eest sooviti teda kaitsta. Ohutuma ja tõhusama vaktsiini väljatöötamine võimaldas inimesi kaitsta rõugete eest ilma haigestumise ohuta.

Rõugevaktsiinis kasutati veiserõugevillide lima. Veiserõuged on palju ohutum haigus kui rõuged ja nii sai inimesi rõugete eest kaitsta ilma selle saamise riskita. Rõugevaktsiin oli nõrgestatud elusvaktsiin, milles kasutati inimeste immuniseerimiseks haigust tekitava mikroobi/viiruse nõrgemat varianti.

Alles 20. sajandil viis ülemaailmne vaktsineerimiskampaania rõugete likvideerimiseni 1980. aastal. Laialdane vaktsineerimine tähendas, et haigus, mis üksnes 20. sajandil oli surmanud sadu miljoneid inimesi, ei ohusta enam inimtervist ega levi enam kusagil maailmas. Viimane juhtum inimesel avastati 1978. aastal. Rõuged on esimene ja ainus inimhaigus, mis on likvideeritud. 

Avastuste sajand

Pärast rõugevaktsiini ilmumist hakkasid teadlased uurima võimalust kaitsta vaktsineerimisega muude haiguste eest. Järgmise sajandi jooksul töötasid teadlased välja meetodid marutaudi ennetamiseks pärast kokkupuudet marutaudiga, kasutades sarnast meetodit kui rõugevaktsiini korral. Teadlased tuvastasid edukalt ka difteeriat põhjustava bakteritüve, mis oli oluline samm selle haiguse vastu vaktsiini arendamisel. 

19. sajandi lõpus avastasid teadlased, et laboris soojusega või keemiliselt hävitatud bakterid võivad siiski panna immuunsüsteemi reageerima. Nii ilmusid 1896. aastal esimesed inaktiveeritud vaktsiinid, et kaitsta inimesi tüüfuse- ja koolerabakteritega nakatumise eest. 

Vaktsineerimine tänapäeval

Arvatakse, et 1918. aasta Hispaania gripi pandeemia surmas kogu maailmas kuni 50 miljonit inimest. Pandeemia ajal tehti palju teadusuuringuid gripivastase vaktsiini valmistamiseks. Samas ei mõistetud seda haigust piisavalt (kaua arvati, et seda põhjustavad bakterid) ja esimene gripivaktsiin sai kasutusloa alles 1945. aastal.  Vaktsiinis kasutati edukalt inaktiveeritud gripiviirusi, mis n-ö õpetasid organismile, kuidas viirusega võidelda. Varasemad inaktiveeritud vaktsiinid kaitsesid bakterite eest, gripivaktsiin oli esimene inaktiveeritud vaktsiin, mis kaitses viiruse eest. Sellest ajast alates toodetakse igal aastal ajakohast gripivaktsiini, mis aitab kaitsta kogukondi haiguse eest. 

1920. aastatel avastasid teadlased, et vaktsiinidele teatud aineid lisades saab ohutult tugevdada organismi immuunvastust. Adjuvantide avastamine oli läbimurre ja tänu sellele tugevdati 1932. aastal esimest läkaköhavaktsiini alumiiniumisooladega. Alumiiniumisooli kasutatakse mõnes nüüdisaegses vaktsiinis seniajani.

Eduka gripivaktsiini ilmumiseni viinud edusammud aitasid teadlastel avastada vaktsiini ka lastehalvatuse vastu. Sellesse haigusse on Euroopas surnud arvatavasti üle 2 miljoni inimese ja see on põhjustanud eluaegseid puudeid veel miljonitele, enne kui haigus likvideeriti Euroopas vaktsiini abil. Seda inaktiveeritud vaktsiini kasutati esimest korda laialdaselt 1954. aastal USAs. Tänapäeval on lastehalvatuse vaktsiin laste vaktsineerimiskavades kogu Euroopas ja kogu maailmas, et kõik lapsed oleksid kaitstud. Massvaktsineerimise kampaaniate tulemusel kuulutati Euroopa piirkond 2002. aastal lastehalvatusvabaks. 

1963. aastal ilmus vaktsiin leetrite vastu, mis oli olnud samuti oluline surma ja eluaegset puuet põhjustanud haigus Euroopas. Pärast vaktsiini lisamist riiklikesse vaktsineerimiskavadesse kogu Euroopas ja kogu maailmas on leetrijuhtude arv ja haiguse mõju järsult vähenenud. Samas esineb endiselt haiguspuhanguid, mis kinnitab, kui oluline on vaktsineerimist jätkata. 

Süvenev arusaam

Kui inimese immuunsüsteemi, haigusi ja geneetikat hakati 20. sajandi teisel poolel paremini mõistma, avastasid teadlased uusi viise, kuidas kaitsta haiguste eest. 1960. aastatel avastasid teadlased valgu, millega tekitab B-hepatiidi viirus haigust. Selle avastuse põhjal töötati 1981. aastal välja esimene valgupõhine vaktsiin, mis kaitseb viiruse eest ja õpetab väikese viiruseosa abil organismile, kuidas haiguse vastu võidelda.
1972. aastal esitleti laboris esimest korda edukalt viirusvektoripõhiseid vaktsiine, kuid kulus ligi 50 aastat, enne kui viirusvektoripõhine vaktsiin kiideti heaks kasutamiseks inimesel Ebola ennetamiseks.  

1960. aastatel avastati mRNA (informatsiooni-RNA). Nagu ka DNA, on mRNA osa kodeerimissüsteemist, mille järgi toodab organism valke. Järgmise paarikümne aasta jooksul uurisid teadlased, kuidas kasutada mRNAd haiguste ennetamiseks. Aastakümneid hiljem avastati tõhus meetod, kuidas viia mRNA organismi. mRNA-gripivaktsiini uurimine algas 1990. aastatel, võimalike mRNA-marutaudivaktsiinide uurimine 2013. Alles COVID-19 pandeemiaga kaasnenud rohke rahastamine, enneolematu rahvusvaheline koostöö ja uued pingutused viisid esimeste mRNA-vaktsiinide ilmumiseni. 

Tuleviku alus

Tänapäevane vaktsineerimine on olnud olemas juba mitu põlvkonda ning on oluliselt vähendanud vaktsiinennetatavaid haigusi, kaitstes isikuid, peresid ja kogukondi üle kogu maailma. Praegu on olemas vaktsiinid paljude nakkushaiguste vastu ning tänu pikaajalisele teaduslikule uurimis- ja arendustegevusele saab enam kui 200 aastaga kogunenud teadmisi kasutada arendamiseks ka tulevikus. 

 

1796 – esimene vaktsiin ajaloos

Nõrgestatud elusvaktsiin, milles kasutati veiserõugevillide lima, et kaitsta inimesi palju ohtlikumate pärisrõugete eest.

1896 – esimene inaktiveeritud vaktsiin

Ilmuvad esimesed inaktiveeritud vaktsiinid, mis kaitsevad inimesi tüüfuse ja koolera eest. 

1932 – esimene adjuvantidega vaktsiin 

Ilmub läkaköhavaktsiin. Pärast adjuvantide avastamist 1920. aastatel on see esimene vaktsiin, mis sisaldab alumiiniumisooli, et tugevdada organismi immuunvastust. 

1946 – esimene gripivaktsiin

Gripivaktsiin oli esimene inaktiveeritud vaktsiin, mis kaitses viiruse vastu. Sellest ajast alates toodetakse igal aastal ajakohast gripivaktsiini.

1952 – esimene lastehalvatuse vaktsiin

Teadlased avastavad vaktsiini lastehalvatuse vastu. Sellesse haigusesse on Euroopas surnud arvatavasti üle 2 miljoni inimese ja see on põhjustanud eluaegseid puudeid veel miljonitele.

1961 – avastatakse mRNA

Teadlased avastavad mRNA, mis avab tee uut liiki vaktsiinidele.

1963 – esimene leetrivaktsiin

Avastatakse vaktsiin leetrite vastu, mis oli Euroopas üks peamisi surma ja puudeid põhjustavaid haigusi.

1972 – viirusvektoril põhineva vaktsiini läbimurre

Teadlased tõendavad edukalt, kui suure potentsiaaliga on see, et ohutu viiruse abil saab anda organismile juhiseid. 

1980 – rõuged likvideeritakse

Ülemaailmse vaktsineerimisega likvideeritakse rõuged, mis on ainus likvideeritud inimhaigus ajaloos. 

1981 – esimene valgupõhine vaktsiin

Töötatakse välja esimene vaktsiin, mis kasutab viiruse osi. 

2002 – Euroopa kuulutatakse lastehalvatusvabaks 

Laialdane lastehalvatusvastane vaktsineerimine likvideerib haiguse, millesse suri miljoneid ja mis põhjustas püsiva puude veel miljonitele. 

2006 – HPV-vaktsiin 

Töötatakse välja esimene HPV-vastane vaktsiin. HPV on viirus, mis võib põhjustada kuut liiki vähki, sealhulgas emakakaela- ja pärakuvähki, ning on seotud aastas kümnete tuhandete vähijuhtumitega meestel ja naistel kogu Euroopas. 

2019 – esimene viirusvektoril põhinev vaktsiin

Esimene vaktsiin, mis annab organismile juhiseid kahjutu viiruse abil. See kiidetakse heaks kaitseks Ebola eest rohkem kui 40 aastat pärast kontseptsiooni esmakordset tutvustamist. 

2020 – esimene mRNA-vaktsiin

Ligi 60 aastat pärast mRNA avastamist ja pärast aastakümneid kestnud uuringuid tehakse COVID-19 pandeemia vastu võitlemiseks kättesaadavaks esimene mRNA-vaktsiin.