Mis on kavas? Vaktsiiniarenduse tulevik
Vaktsiinivaldkonna uuringud arenevad pidevalt, kasutades uusi tehnoloogiaid, et vähendada mitmest haigusest tingitud koormust või kõrvaldada need ühiskonnast täielikult.
Alates esimese vaktsiini väljatöötamisest 1796. aastal on teadlased otsinud uusi viise, kuidas kaitsta inimesi nakkushaiguste eest vaktsineerides. Ehkki teatud surmavaid või invaliidistavaid haigusi saab praegu vaktsineerimisega täielikult ennetada, surmavad muud haigused, näiteks malaaria, igal aastal endiselt tuhandeid inimesi kogu maailmas. Seetõttu on uute vaktsiinide uurimine ja arendamine koos olemasolevate vaktsiinide kättesaadavusega jätkuvalt rahvatervise prioriteet.
Hetkel on olemas kuus vaktsiinitehnoloogiat (või platvormi), mida teadlased kasutavad vaktsiinide väljatöötamiseks. Eriti paljutõotav areng vaktsiinitehnoloogias on mRNA- ja DNA-vaktsiinid. Need tehnoloogiad võivad põhjustada läbimurde ka väljaspool nakkushaigusi, näiteks teatud vähiliikide ennetuses või ravis.
mRNA-vaktsiinid
Informatsiooni-RNA (mRNA) tehnoloogiat on arendatud ja uuritud alates 1960. aastatest. Esimesed mRNA-vaktsiinide uuringud keskendusid Ebola ennetusele. COVID-19 pandeemia ajal kasutati neid esialgseid uuringuid COVID-19 tõrjeks. Esimene Euroopas müügiloa saanud mRNA-vaktsiin oli 2020. aastal heaks kiidetud COVID-19-vaktsiiin.
mRNA-tehnoloogia kliinilisi uuringuid on tehtud ka teiste nakkushaiguste, näiteks gripi, RSV ja ZIKA jaoks.
Alates 1970. aastatest on mRNA-tehnoloogiaga arendatud vaktsiine teatud vähiliikide, nt melanoomi ja kopsuvähi vastu ning isegi otsitud uusi vähiravi vorme. See tehnoloogia on toonud teadustöös kaasa läbimurdeid, aidates ennetada teatud agressiivsete vähiliikide taasteket pärast operatsiooni ning n-ö õpetades organismi ründama teatud kasvajaid enne nende vohamist.
DNA-vaktsiinid
DNA-vaktsiinid ehk plasmiidvaktsiinid toimivad, viies organismi lühikesi DNA-sekventse, mis sisaldavad juhiseid antigeenide tootmiseks konkreetsest viirusest või bakterist. Kui vaktsiin on organismis, alustavad meie rakud DNA-sekventsist lähtudes nende antigeenide tootmist. See õpetab immuunsüsteemi haigust ära tundma ja selle vastu võitlema, kui me sellega kunagi kokku puutume.
Üks selle lähenemisviisi võimalikke eeliseid on, et immuunvastus võib olla palju tugevam kui muud tüüpi vaktsiinide kasutamisel. DNA-vaktsiinid on ka stabiilsemad ja neid on lihtsam toota kui mRNA-vaktsiine, sest neid ei ole vaja hoida külmumistemperatuurist madalamal, mis suurendab oluliselt nende kättesaadavust.
DNA-vaktsiinide potentsiaal avastati alles 1980. aastatel. DNA vaktsiine alles uuritakse ja need ei ole veel heaks kiidetud kasutamiseks inimestel ELis/EMPs. Kogu maailmas toimuvad kliinilised uuringud, et uurida nende vaktsiinide ohutust ja efektiivsust mitme nakkushaiguse vastu. DNA-vaktsiine kasutati esmakordselt loomadel 1993. aastal ning mõned DNA-vaktsiinid on heaks kiidetud loomadel kasutamiseks USAs ja ELis/EMPs. 2021. aastal kiitis India heaks esimese inimestel kasutatava DNA-vaktsiini kaitseks COVID-19 eest. DNA-vaktsiinid pakuvad palju võimalusi, mis praegu ei ole veel kättesaadavad, sealhulgas HIV-vaktsiin.
Nagu kõigi Euroopas kasutatavate vaktsiinide ja muude ravimitega, tuleb siiski tõendada, et DNA-vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed, enne kui need inimestel kasutamiseks heaks kiidetakse.
Uued vaktsiinide manustamise viisid
Ehkki vaktsiinid on ohutud, tõhusad ja ökonoomsed, võib süstimine hirmutada, eriti lapsi. Praegu toimub palju teadusuuringuid vaktsiinide manustamise uuenduslike viiside kohta. Mõni näide: