Mis on kavas? Vaktsiiniarenduse tulevik
Vaktsiinivaldkonna uuringud arenevad pidevalt, kasutades uusi tehnoloogiaid, et vähendada mitmest haigusest tingitud koormust või kõrvaldada need ühiskonnast täielikult.
Alates esimese vaktsiini väljatöötamisest 1796. aastal on teadlased otsinud uusi viise, kuidas kaitsta inimesi nakkushaiguste eest vaktsineerides. Ehkki teatud surmavaid või invaliidistavaid haigusi saab praegu vaktsineerimisega täielikult ennetada, surmavad muud haigused, näiteks malaaria, igal aastal endiselt tuhandeid inimesi kogu maailmas. Seetõttu on uute vaktsiinide uurimine ja arendamine koos olemasolevate vaktsiinide kättesaadavusega jätkuvalt rahvatervise prioriteet.
Hetkel on olemas kuus vaktsiinitehnoloogiat (või platvormi), mida teadlased kasutavad vaktsiinide väljatöötamiseks. Eriti paljutõotav areng vaktsiinitehnoloogias on mRNA- ja DNA-vaktsiinid. Need tehnoloogiad võivad põhjustada läbimurde ka väljaspool nakkushaigusi, näiteks teatud vähiliikide ennetuses või ravis.
mRNA-vaktsiinid
Informatsiooni-RNA (mRNA) tehnoloogiat on arendatud ja uuritud alates 1960. aastatest. Esimesed mRNA-vaktsiinide uuringud keskendusid Ebola ennetusele. COVID-19 pandeemia ajal kasutati neid esialgseid uuringuid COVID-19 tõrjeks. Esimene Euroopas müügiloa saanud mRNA-vaktsiin oli 2020. aastal heaks kiidetud COVID-19-vaktsiiin.
mRNA-tehnoloogia kliinilisi uuringuid on tehtud ka teiste nakkushaiguste, näiteks gripi, RSV ja ZIKA jaoks.
Alates 1970. aastatest on mRNA-tehnoloogiaga arendatud vaktsiine teatud vähiliikide, nt melanoomi ja kopsuvähi vastu ning isegi otsitud uusi vähiravi vorme. See tehnoloogia on toonud teadustöös kaasa läbimurdeid, aidates ennetada teatud agressiivsete vähiliikide taasteket pärast operatsiooni ning n-ö õpetades organismi ründama teatud kasvajaid enne nende vohamist.
DNA-vaktsiinid
DNA-vaktsiinid ehk plasmiidvaktsiinid toimivad, viies organismi lühikesi DNA-sekventse, mis sisaldavad juhiseid antigeenide tootmiseks konkreetsest viirusest või bakterist. Kui vaktsiin on organismis, alustavad meie rakud DNA-sekventsist lähtudes nende antigeenide tootmist. See õpetab immuunsüsteemi haigust ära tundma ja selle vastu võitlema, kui me sellega kunagi kokku puutume.
Üks selle lähenemisviisi võimalikke eeliseid on, et immuunvastus võib olla palju tugevam kui muud tüüpi vaktsiinide kasutamisel. DNA-vaktsiinid on ka stabiilsemad ja neid on lihtsam toota kui mRNA-vaktsiine, sest neid ei ole vaja hoida külmumistemperatuurist madalamal, mis suurendab oluliselt nende kättesaadavust.
DNA-vaktsiinide potentsiaal avastati alles 1980. aastatel. DNA vaktsiine alles uuritakse ja need ei ole veel heaks kiidetud kasutamiseks inimestel ELis/EMPs. Kogu maailmas toimuvad kliinilised uuringud, et uurida nende vaktsiinide ohutust ja efektiivsust mitme nakkushaiguse vastu. DNA-vaktsiine kasutati esmakordselt loomadel 1993. aastal ning mõned DNA-vaktsiinid on heaks kiidetud loomadel kasutamiseks USAs ja ELis/EMPs. 2021. aastal kiitis India heaks esimese inimestel kasutatava DNA-vaktsiini kaitseks COVID-19 eest. DNA-vaktsiinid pakuvad palju võimalusi, mis praegu ei ole veel kättesaadavad, sealhulgas HIV-vaktsiin.
Nagu kõigi Euroopas kasutatavate vaktsiinide ja muude ravimitega, tuleb siiski tõendada, et DNA-vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed, enne kui need inimestel kasutamiseks heaks kiidetakse.
Uued vaktsiinide manustamise viisid
Ehkki vaktsiinid on ohutud, tõhusad ja ökonoomsed, võib süstimine hirmutada, eriti lapsi. Praegu toimub palju teadusuuringuid vaktsiinide manustamise uuenduslike viiside kohta. Mõni näide:
Suukaudsed vaktsiinid on ammu kasutusel ja neid peetakse paljutõotavaks, sest need vaktsiinid on odavad, lihtsalt manustatavad ja võivad olla väga tõhusad. 1960. aastatel võeti kasutusele suukaudne lastehalvatuse vastane vaktsiin ja seda kasutatakse endiselt.
Neil vaktsiinidel on siiski teatud puudusi. Kuna meie seedesüsteem on nn vaenulik keskkond, võivad maohapped kahjustada või hävitada vaktsiini komponente ja need ei pruugi soolestikus hästi imenduda.
Teadlased otsivad uusi viise, kuidas kaitsta suukaudsete vaktsiinide komponente ja parandada imendumist, ümbritsedes olulised komponendid mikroskoopilise kaitsekihiga. See aitab säilitada vaktsiini efektiivsust, kuigi tingimused seedesüsteemis võivad vaktsiini kahjustada.
Ninapihuse eeliseks on, et see ei nõua eriväljaõpet ning inimesed võivad end kiiresti ja lihtsalt ise vaktsineerida. Nina limaskestas on palju veresooni, mis tähendab, et see on väga tõhus viis vaktsiini viimiseks organismi. Kuna viirused ja bakterid sisenevad organismi sageli nina kaudu, on ninasprei eeliseks ka immuunvastuse tugevdamine seal, kus seda kõige rohkem vajatakse.
Ninna pihustatavad vaktsiinid on ELis/EMPs juba heaks kiidetud laste gripi vastu; praegu uuritakse nende kasutamist ka teiste hingamisteede viiruste, näiteks COVID-19 vastu.
Teadlased uurivad ka võimalusi, kuidas manustada vedelvaktsiine valutult läbi naha suruõhujoa või ultrahelilainete abil. Mõlemad variandid on paljutõotavad, sest nahaalused koed on paljude vaktsiinide jaoks ideaalne koht, et tekitada immuunreaktsioon. Probleem on siiski naha ebaühtlane paksus. Neid manustamisviise peetakse ka kulukaks võrreldes tavapäraste süstide või ninapihustega.
See tehnoloogia koosneb kümnetest või sadadest väga väikestest nõeltest, mis on nii lühikesed, et need läbistavad nahka ilma valu tekitamata. Nõelad võimaldavad nahale kantud vaktsiinil tungida läbi naha organismi. Kuigi see tehnoloogia kasutab nõelu, ei näe vaktsineeritav suurt nõela ega tunne süstimisega tavaliselt kaasnevat valu. Uuringud on ka näidanud, et see tehnoloogia võib suurendada vaktsiini efektiivsust.
Veel üks viis süstalde asendamiseks on elektroporatsioon. Selle tehnoloogiaga viib väike elektrilaeng vaktsiini organismi või „avab“ rakud ajutiselt vaktsiinile.